Jane Austen „Uhkus ja eelarvamus"

Ma võin täiesti puhta südamega öelda, et „Uhkus ja eelarvamus" oli klassikaline romaan, mida mina täiel rinnal päriselt nautisin, mitte lihtsalt järjekindluse ja tahtejõu pärast visalt ei talunud. See pakkus intriige, ehmatusi ja vaimustusi, mis hoidsid lugeja tähelepanu isegi nii peenekirjalise fondivaliku juures. „Uhkus ja eelarvamus" on ilukirjandus suure i-ga. Sealne valitud ja kaunis kõnepruuk on suursugune ja uhke, mis alati ei väljenda öeldu sisu kõige otsesõnalisemalt, vaid dekoreeritult ja sageli ümbernurga. Esmalt valmistas taoline sõnakasutus mulle kerge kohkumise, kuid ajapikku, sedamööda, kui ma süžeesse rohkem süvenesin, muutus ka selline ilukõne mulle tuttavamaks ja hoomatavamaks ning aina harvemini tuli ette olukordi, kus pidin üht lauset sisu mõistmiseks mitu korda üle lugema. Muidugi on selles klassikaromaanis kirjeldatud ajastu hoopis midagi muud, kui on praegune. 200 aasta tagune aeg erines suuresti oma kommete ja tavade, ka ühiskonnanormide poolest. Mina pidin muidugi veel arvestama, et romaani tegevus toimub erinevas kultuuriringis ning väga selgelt eristatavas klassiühiskonnas. Nendest teguritest tulenevalt tundus sealsete preilide ja härrade käitumine mulle isegi natuke naeruväärne ja üleliia pidulik, isegi ebameeldivatesse tegelastesse suhtuti viimse viisakusega. Kujutan ette, et minule hakkaks säärane poosetamine üsna kiiresti vastu. Muidugi oli minu jaoks üllatav lugeda ka nende inimeste jubedast saamahimust. Isegi abielu ei olnud kokkuvõttes muud kui vaid äritehing. Igas asjas oli esmatähtis ikka inimese positsioon ühiskonnas ja tema materiaalne kindlustatus. Lootuses omaenda või oma laste seisust/varakust tõsta, ei kohkutud tagasi ka ebameeldivate inimestega naitamises. Sealjuures paari astumine omaenda lähisugulaste nagu nõbudega. Perekonna väärikus on veel omaette teema. Mulle tuli siiralt üllatusena, kui palju perekonna üldine reputatsioon mõjutas üksikisikute käekäiku. Abielutehing võis täiesti katki jääda, kui üks perekonna kauge sugulanegi võis millegi skandaalse või väärituga hakkama saanud olla. Päris naljakas kohe, kui hästi on teosele selle järgi pealkiri valitud. „Uhkus ja eelarvamus" on kõik, mis selle teose tegelastele päriselt loeb ja korda läheb. Kõige esimene asi, mis mind teose juures aga üllatas oli hoopis see, kui naljakas too teos on. Kuna ma ei teadnud enne lugemist raamatust rohkem midagi, kui et see on klassikaline ja üldiselt tuntud ning austatud teos, ei osanud ma midagi nii meeltlahutavat üldse oodata. Kirjanik oli tegelaste repliikidesse pistnud torkavaid mõtteavaldusi ja kirjeldustesse tabavaid väljaütlemisi, mis oma aususes olid juba iseenesest väga humoorikad. Muidugi olid ka teatud tegelased kirjutatud meelega naeruväärseteks ning nende pilkamine oli olnud taotuslik. Kõige lemmikumaks osutus mulle tegelastest aga hoopis kõigutamatu ja filosoofilisena kirjeldatud pereisa mr. Bennet, kes oma sarkastilisuses ja teatavas ükskõiksuses minu jaoks kõige huvitavamalt vaimukama tegelase lõi. „Uhkus ja eelarvamus" on väga hea raamat, mille võiks juba klassikaga tutvumise pärast läbi lugeda igaüks. Oma kogemusest võin öelda, et põhjust ääretult raske ja igava suurteose lugemise pärast peljata pole. Tegu on hoopis ääretult vaimuka, kohati naeruväärse ja mõnusalt igapäevastest inimestevahelistest suhetest kõneleva teosega. Kel kartus klassikate vastu nagu minul, võiks sellest raamatust kindlasti tröösti leida. Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!