Patrick Ness „Kui koletis kutsub"

„Kui koletis kutsub" on raamat suure R-tähega. See on minu jaoks selline raamat, mis juba esimestest lehekülgedest, ei, tegelikult juba esimesest kätte võtmisest saati tõi mulle pähe kujutluspildi sellisest vanast ja kapsaks loetud ning väga armastatud muinasjuturaamatust, mida ikka ja jälle enne magamajäämist läbi lehitsetakse. Mitte, et see lugu ise ilmtingimata nii muinasjutulik oleks olnud, aga tunne, mille see raamat mulle tekitas, oli just niisugune nagu ühe vana hea muinasloo lõpetamise järel.

See raamat on imeilus. Kõigepealt juba selle väljanägemise poolest. See teos ei ole paks ega mahukas, ometi too köide oli päris raske. Selle lehed on paksud ja sametised, üle nende sõrmedega libistades näib, nagu silitaks pehmet karva. Raamat sisaldab ka ohtralt muinasjutulisi illustratsioone Jim Kay poolt, kes on teadagi ju ka Harry Potteri sarja illustreeritud teoste illustratsioonide autor ning kelle oskusst maailm elavaks luau olen ma juba ülistanud. 

See raamat on hingematvalt kaunis aga ka oma sisu poolest. See jutustab loo ühest 13-aastasest poisist, kelle nimi on Conor ning tema ema on raskelt haige. Lisaks sellele Conorit kiusatakse koolis ning tema isa on pere juurest ära läinud. Ka oma vanaemaga ei ole Conori suhted kõige soojemad. Poiss tunneb end üksi ning et nagu see kõik veel piisavalt keeruline poleks, näeb Conor öösiti painavaid õudusunenägusid. Ühel ööl aga ilmub tema akna taha koletis, mille läbi õudusunenägu ka päris ellu jõuab.

Ma jumaldasin loo ülesehitust. Selle müütiline ja müstiline sisu on üks põhjus, miks see minus kohe muinasjutulisi tundeid tekitas. Kogu lugu on jutustatud ääretult kaunilt ning sellele omapärase nukra poeesiaga, mis andis minule endast tunda raske rõhuva tundena rinnus. See on lugu, mis oleks niisamagi traagiline, kuid viis, kuidas seda läbi noore poisi silmade säärase valuga kirjeldatakse, ei anna küll vist ühelegi südamele kalgiks jäämise armu.

Ma nutsin. Ma nutsin juba enne, kui lugu jõudis oma haripunkti. Ma tundsin seda, mis oli tulemas, ma aimasin, milleks koletis oli tulnud ning miks maailm Conori ümber nii tuhm on nagu see oli. Ma ei suutnud end tagasi hoida ning ma lahistasin nutta, kuid samas ei lõpetanud ka lugemist, vaid pingutasin sõnu edasi läbi nii uduseks muutunud silmade. Mul oli nii-nii kahju ja samas nii paganama hea ja soe.

„Mida sa mõtled, ei ole oluline. Tähtis on ainult see, mida sa teed." See mõte on mind kummitanud ja pole minust lahti laskunud raamatu lõpetamisest saadik. Ma ei ole veel rahu saanud - ning vahest see ongi hea - mõttest, et kõik, mis meist jääb, on meie teod. Keegi ei saa kunagi teada meie mõtetest, need ei ole olulised mitte kellegi jaoks, kuni me neid mõtteid teoks ei tee. „Lood on metsikud olendid." Ning lood sünnivad inimeste tegudest. Igas loos on killuke tõde.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!