Scott Westerfeld „Erilised"

Scott Westerfeldi „Erilised" oli esimene raamat, kus mina teadlikult panin tähele seda nn ebausaldusväärse jutuvestja fenomeni ehk nähtust, kus loo jutustaja vaatepunkti asjale ei pruugi (või ei peakski?) lugeja jagada. See ei tähenda ilmtingimata, et loo autor ise seda ebapopulaarset vaadet jagab, pigem on see olnud kunstiline valik. Seda kahtkemata antud raamatu puhul, kuna lugejana me teame, et peategelasele ja ühtlasi loo edasiandjale on tehtud tema aju muutev ajukahjustus, mis segab oluliselt tema ratsionaalset mõtlemist.

Tegelikult ega ma ei olnudki varem sellisest kirjandusvõttest nagu ebausaldusväärne loovestja enne otseselt kuulnud. Juhtusin hiljuti ühele jutusaatele, kus seda asja arutati, ning alles siis taipasin, et selline manööver on vist tõesti olemas. Mind isiklikult muutis see mõte esialgu isegi veidi paranoiliseks. Mis siis, kui ükski jutustaja pole tegelikult usaldusväärne infoallikas? Eriti kerkib see küsimus esile juhul, kui lugu on kirjutatud kolmandas isikus ehk loo „autori" kohta ei tea lugeja midagi. 

Selle teooria järgi tekib loole raamatus muidugi kaks eraldi nn autorit. Ma pean silmas muidugi ilukirjanduslikke teoseid. Esimene autor on inimene, kelle nimi on kirjas raamatu kaanel. Tema on reaalselt eksisteeriv inimene, kellele tekkis idee selline lugu kirjutada ning nii ta pani selle kirja ja müüs maha. Tema puhul on teada, et lugu on vaid tema vaimusünnitis, midagi, mille ta ise välja mõtles. Sellepärast ei hakkaks keegi kunagi teda isegi hullumeelse maailmavaate pärast süüdistama, isegi kui tema siht oligi mõnda ühiskondlikult kriitilist teemat rõhutada. See on ju väljamõeldis! Teine autor on aga hoopis huvitavam ja salapärasem isik, kelle kohta ei ole lugejal alati õiget aimust. Isegi kui tegu on minavormis kirjutatud looga, peab lugeja sel juhul ju arvestama tema erapoolikusega. Viimasel juhul on loovestja isik muidugi hoopis selgem ning see annab loo tarbijale ka parema eelaimuse, kas tema isiklikud vaated võiksid loo peategelase omadega kattuda või mitte.

„Eriliste" puhul oli huvitav asjaolu aga veel see, et tegevus toimub düstoopilises (või siis utoopilises? antud raamatus võivad siinkohal inimest arvamused lahku minna) maailmas, kus on normaliseeritud inimestele pidevate operatsioonide ja lõikuste tegemine. Nagu aga varemates osades juba selgus, on selle peamine eesmärk aga hoopis olla kattevarjuks inimeste ajus tehtavatele muudatustele, mis muudavad nad ilusateks „udupeadeks", mis peaks ära hoidma sõjad ja katastroofid, mille läbi inimesed kunagi oleks terve maailma hukka saatnud. Lugeja juba teab seda, et tegelaste aju ja mõtteid on formuleeritud sobimaks ühiskondlikusse normi ning ei ole seepärast tegelikult nende endi omad. See tähendab seda, et lugeja ehk isegi juba oskab oodata talle potentsiaalselt osaks langevat valederahet.

Uskumatu on aga see, kuidas inimene on ikkagi loodud kõike tõepähe võtma. Isegi, kui ma tean, et minu vaated loovestja omadega ei kattu, tahaks osake minust ikkagi hirmsasti uskuda kõike, mida mulle nn ette söödetakse. Peategelane Tally on vastu tema tahtsi (ja tema teadmata) muudetud hävituslikuks tapamasinaks, kelle inimlik kaastunne on hävitatud ning asendatud õõvastusega kõige vastu, mis vähegi nõrkust välja näitab. Ükski terve mõistusega inimene ei tunneks tõmmet taolise tegelase vastu, kuid kirjanik on olnud kaval: ta on ehitanud üles lugeja usaldust juba esimese kahe romaani jooksul ning seejärel jätkanud seda ka kolmanda osa alguses, kus lugeja ei olnud veel Tallyle tehtud muudatuste mõjust teadlik. Seda suurem oli šokk, kui see kõik päevavalgele tuli. „Ma olen kaasa tundnud emotsioonitule tapamasinale!" oli see kõlav mote.

Peategelane Tally ei ole aga tavaline tüdruk, mida ta on juba tõestanud, mõeldes end iseseisvalt välja oma esimesest „udupea" ajukahjustusest. Tal on tugev tahe ja teatav eneseteadlikkus, mis ei lase asjasse mittepuutuvatel oma ajuga tagajärgedeta mässata. Ta on tugev isiksus ning igati meeldiv tegelane, kellele mina igatahes kõigele, isegi tema petetud jõhkrusele vaatamata algusest peale kaasa elasin. 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!