John Green „Katherine`ite küllus"

„Katherine`ite küllus" on minu teine John Greenilt loetud raamat. Võib öelda, et temale omane stiil hakkab mulle juba tuttavaks saama. Ma tohutult naudin tema oskust peita pisikesi detaile loos sinna ja tänna, sellised detaile, mida lugeja esmapilgul mikski ei pea. Alati tulevad aga nood detailid loo edenedes uuesti mängu ning nii saab kokku üks omavahel hästi seotud, ühtne ja terviklik jut.

Sama omadust hindan tohutult ka oma lemmikraamatusarja „Harry Potteri" autori J. K. Rowlingu juures, kes samamoodi, ei, veel pareminigi ehk oskab lost detailide abil tervikut moodustada, kui arvestada, et tema sidus üheks katkematuks ringiks tervelt 7-osalise raamatusarja. J. K. Rowling on autor, kelle kirjutajameisterlikkust ma olen alati suuresti imetlenud ning minu jaoks näitab see nii mõndagi, kui saan mõne teise tuntud autori kirjastiili tema omaga võrrelda. 

John Green võrdub minu jaoks ka kui eriliselt meeldejäävate ja omapäraste tegelaste looja. Tal on see mingisugune oma nõks, millega ta iga (minu loetud) tegelase ellu äratab, nii et see ka lugejale meelde jääb. Ta kasutab väga ootamatuid ja leidlikke isiksuseomadusi oma karakterite puhul, mille peale ise ei tulekski. See lisab nii palju särtsu juurde, isegi, kui need on vaid pisikesed detailid. Näiteks see, et raamatu peategelasel Colinil on rohuallergia või et talle ei meeldi püsti seistes pesta või et ta räägib vabalt palju rohkem keeli, kui mõni meist paugu pealt peast üldse nimetada oskaks. Need detailid ei mängi süžee seisukohalt eriti suurt rolli, kuid õigel ajal mainituna toovad need tegelasse justnagu mingit eripära juurde, mis ta justkui inimlikumaks või siis pigem tõelisemaks teeb. 

Need kaks romaani, mis ma Greenilt lugenud olen (lisaks „Katherine`ite küllusele" ka „Paberlinnad"), on mõlemad nõudnud autorilt ka teatavaid faktiteadmisi, mis on omakorda leidnud tee raamatusse tõenäoliselt vaid suure taustatöö tulemusena, kui too autor just eriline superaju ei ole nagu peategelane Colin tolles raamatus. Kohati esinevad need pigem nagu taibukate ning üllatavalt spetsiifiliste kõrvaldetailidena loos, eriti hästi on seda märgata kohtades, kus on kirjeldatud linnasid või asulakohti või lihtsalt maanteid. Kuna kummaski neist romaanidest, mida mina temalt lugenud olen, oli tähtsal kohal automatk, leidus neid motive kummaski üsna palju.

Faktiteadmistega sai autor „Katherine`ite külluses" muidugi veel eriliselt hiilata. Kui peategelaseks on imelaps, kes juba 4-aastasest peale on iga päev kuni keskkooli lõpuni lugenud 400 lehekülge päevas, peab ju raamatus mõni tarkusetera ka ometi sees olema. Ja nendega ei ole kirjanik koonerdanud, see on tõsi. 

Päris huvitav ning mainimist väärt oli aga viis, kuidas need tihti pigem joonealuste allmärkustena esitatud olid. Ma polnudki kunagi varem näinud, et autor ise nii palju joone alla kirjutaks, ilma et toimetaja teda selleks ei sunniks. Hästi vahva oli ka siis, kui ma hiljem märkasin, et too motiiv raamatust on toodud ka teose kaanekujundusse. Autori nime juures on kaanel teksiallmärkus, kus on kirjas, et John Green on „menuki „Süü on tähtedel" autor". Minu arvates on see väga nutikas viis raamatut reklaamida, samas jäädes ka teose enda sisule truuks. Kes ise raamatut loeb, saab kindlasti tollest nutikast seosest paremini aru, et see allmärkus oleks justnagu peategelase enda lisand, mitte kaanekujundaja disain.

Kui juba raamatus esinevatest faktidest ja teaduslikumast poolest juttu tuli, ei saa muidugi ka mainimata jätta tõika, et teos on ise ju ühe terve matemaatilise teoreemi autor. Tõsi, seda ei mõelnud muidugi välja John Green ise, vaid selle jaoks oli tal ikka abiliseks teadur Daniel Biss, kes kõik need keerulised matemaatilised teoreemid lõi ning raamatu lisades ka väga üksikasjalikult lahti seletas. Ma pean ütlema, et see on üks väga ambitsioonikas raamat kõige oma matemaatilisuse ja ilmselge suure tööga, mis selle kõige taha läks. Juba selle eest on too noorteromaan, kui ma julgengi seda sellesse lihtsamasse žanrisse liigitada, igati imetlust väärt.

Minu järgmine suur imestus ja austus on suunatud raamatu tõlkijale, kes on suutnud üllatavalt edukalt ära tõlkida kõik teoses esinevad anagrammid, mida on seal oi kui palju. Asja teeb keeruliseks see, et tihtilugu peavad need anagrammid ka teose sisuga kokku minema, mis ei pruugi üldsegi kerge olla. Anagrammid kui sellised on minu jaoks juba iseenesest täielik peavalu, kui ma peaks neid veel konteksti panama ja veel tõlkima - sellele ei taha kohe mõeldagi.

„Katherine`ite küllus" oli igati mõnus lugemine, mille käigus raamat edenes väga kiiresti. Kui päris aus olla, siis ootasin sellest isegi rohkem tavapärast noortekat, kui see tegelikult oli. See on tõsi, et teoses on olemas ka läila romansinüanss, kuid üldse mitte nii palju, kui oleks võinud pealkirja ja sisukokkuvõtte põhjal oletada. Tegelikult on kõik loo Katherine`id pigem küll loo taustakaunistused kui päriselt tähtsad süžeekillukesed. Ei tea, miks teosele pealkirja pannes nad siis nii oluliseks osutusid…?

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!